Sel ööl on tunne

Näe, sel ööl on tunne,

et imede aeg on see,

südamed lahti teeb.

Öö las pillab õnne

ja üleval kuu kuu kuu,

salaja muigel suu.

Sel ööl ei usu ma silmi,

unes või ilmsi kõik –

kes kallid rännanud kaugel

täna mu juurde tõi.

Me südame soove ju keegi ei näe,

täna need tunded mu sisse ei jää.

Kõik hea, mis varem vaid mõeldud,

täna ka öeldud sai.

Kusagil meie pea kohal heljub

mõni haldjas või varjul vaim,

lähemal võlub meid tasahilju –

kas olid need tiivad?

Näe, sel ööl on tunne,

et imede aeg on see,

südamed lahti teeb.

Öö las pillab õnne

ja üleval kuu kuu kuu,

salaja muigel suu.

Kas tead, me iga päev tulla,

nõnda võiks olla koos.

Kui kõik ei tule meil välja,

vähemalt nalja looks.

Las mina siis alustan, haaran su käe,

kui jagame naeru, me võõraks ei jää.

Kes poetab sõna vaid lahke,

sõbrad nii ühte toob.

Kusagil meie pea kohal heljub

mõni haldjas või varjul vaim,

lähemal võlub meid tasahilju –

kas olid need tiivad?

Näe, sel ööl on tunne,

et imede aeg on see,

südamed lahti teeb.

Öö las pillab õnne

ja üleval kuu kuu kuu,

salaja muigel suu.

See tunne sinuni kandub,

minulgi tundub siis,

et meil on mõlemal tiivad,

nemad vist toovadki

nii kergemal lennul meid lähemal veel,

see imede anne on meil enesel,

me õnne ise ju teeme

ise ta loomegi.

Näe, sel ööl on tunne,

et imede aeg on see,

südamed lahti teeb.

Öö las pillab õnne

ja üleval kuu kuu kuu,

salaja muigel suu.